Sapikivid

Sapikivitõbi on väga levinud seedetrakti ülaosa haigus, millel on mitmeid väljendusvorme asümptomaatilisest kivikandlusest kuni ägeda gangrenoos-perforatiivse sapipõiepõletikuni. Nimetatud haigus esineb kuni 11% meessoost ja kuni 26% naissoost elanikonnast. 10 – 20 % patsientidest avaldub sapikivitõbi erineva sagedusega esinevate tugeva ülakõhu valu episoodidena.

Valu võib kiirguda paremale abaluu või õlaliigese piirkonda või rangluu kohale. Tavaliselt on provotseeriva faktorina tuvastatav valuhoole eelnenud “raske ja rikkalik” söögikord. Esineda võivad ka kroonilist laadi paremale roidekaare alla lokaliseeruvad tuima näriva iseloomuga valud, kõhu pingesoleku tunne ja episoodiline iiveldus Sellisel juhul on näidustatud kirurgiline ravi, mis on suunatud tüsistuste ennetamisele.
Sapikivid on sapipõies tekkivad tahke aine kogumikud, mis avastamise hetkel võivad olla väga erineva suuruse, konsistentsi ja värviga (läbimõõduga 1—2 mm kuni 5—7 cm). Nad tekivad sapi koostise muutuse tõttu, millel võivad olla omakorda väga erinevad põhjused. Operatsiooni vajadus ei sõltu siin mitte kivide hulgast või suurusest, vaid peamiselt siiski kaebuste olemasolust. Erandiks on gigantsed > 3 cm kivid, milliste olemasolul on tüsistuste tekkimine väga tõenäoline ja operatsioon igal juhul näidustatud. Sapikivide avastamisel (kindlaim meetod on ultraheliuuring) peaks edasise raviplaani koostamiseks pöörduma 1 kuu jooksul kirurgi vastuvõtule.
Sapikivitõve tüsistusteks on äge sapipõiepõletik, sapijuhapõletik, sapiteede mehhaanilisest takistusest (kivi blokeerib sapivoolu) põhjustatud kollasus ja kõhunäärmepõletik. Ainuüksi kõhunäärmepõletiku suremus on 10%. Nimetatud haigusseisundid vajavad erakorralist meditsiinilist sekkumist.
Sapikivitõve ravi on kirurgiline. Eristatakse kinnist ehk laparoskoopilist ja konventsionaalset ehk lahtist meetodit.
Eelistatum on laparoskoopiline meetod (edukas 96 – 98% juhtudest, st. ei osutu vajalikuks operatsiooniaegne üleminek lahtisele meetodile), kuid vahel võib see osutuda tehniliselt väga keeruliseks, ning siis on vaja kasutada nn. „lahtist meetodit“, st. tehakse suurem nahalõige.
Laparoskoopiline koletsüstektoomia ehk sapipõie eemaldamine, toimub üldnarkoosis (patsient magab). Nelja väikese (0,5 – 1 cm; naba kohal olev nahalõige veidi suurem: 2 – 3 cm) nahalõike kaudu sisestatakse kõhuõõnde instrumendid ning kõhuõõs täidetakse gaasiga (CO2), et kõhukoopas tekiks vajalik ruum ja nähtavus operatsiooni tehniliseks läbiviimiseks. Ühe nahaava (naba juurest) kaudu sisestatakse kaamera, mille pilti näeb kirurg operatsioonitoas olevalt monitorilt. Spetsiaalsete instrumentidega manipuleerides eemaldatakse sapipõis oma loožist maksa pinnal ja suletakse väikeste metallklipsidega sapipõiejuha ning sapipõit varustav arter.
Laparoskoopilise operatsiooni järgsed haavad paranevad üldiselt hästi ja jäävad väikesed enamasti vaevu nähtavad armid. Avatud meetodi puhul on haava paranemine aeglasem ja arm suurem.
Peamised ohud laparoskoopilise koletsüstektoomia korral: 1. Maksaväliste sapiteede vigastus (0,1—0,8%). 2. Naaberorganite (kaksteistsõrmiksool ja jämesool) vigastus (0,1—0,3%). 3.Verejooks sapipõie loožist (maksast) või maksaväratist (lahtisele meetodile üleminekut vajav verejooks kuni 1%).
Operatsiooni kestus on tavaliselt 25 – 90 minutit.
Koju lastakse tavaliselt järgmisel päeval pärast operatsiooni. Õmbluste eemaldamine toimub 7 – 10 päeva möödudes. Enamus patsiente saavad naasta tööle umbes nädala möödudes operatsioonist. Vahetus postoperatiivses perioodis on mõistlik vältida suure rasvasisaldusega toiduaineid, samuti suuremahulisi söögikordi.